Šampanjapudeli areng on mänginud pikas šampanja ajaloos äärmiselt olulist rolli.
19. sajandi lõpus, kui šampanjatootmine muutus populaarseks, olid haprad šampanjapudelid šampanjakaupmeeste komistuskiviks. Ühelt poolt on see tingitud asjaolust, et rahvaklaasitöökojas tollal toodetud klaaspudelite kvaliteeti on raske tagada, teisalt aga ka sellest, et veinitootjad ei ole täielikult omandatud reeglitest. mullitõrje, mille tõttu on keldris šampanjapudelite plahvatuskiirus väga kõrge ning keldris laguneb peaaegu kümnendik šampanjast laiali.
Alates 19. sajandi teisest poolest arenes šampanjapudelite valmistamine käsitsi aeglaselt poolmehhaniseerituks, mis võimaldas välja töötada ka ühtsed standardid. Tänapäeval on šampanjapudelite tootmine 100 protsenti täielikult mehhaniseeritud ja purustamise määr on langenud 1/10,000. Tänapäeval kasutatavad šampanjapudelid vastavad Prantsuse standardiühingu Afnor Group ühtsetele nõuetele, sh maht, maht, kaelus, kasutuspiirangud, värvus jne.





